Kui avastad Septembri lõpus, et sul on võimalik neljase tüdrukute pundiga võtta ühel ja samal ajal puhkus, siis sellest võimalusest ei saa mitte ühelgi tingimusel loobuda. Oleme aastaid kursakatega mõelnud ja unistanud koos reisile minemiseks ning nüüd, kui see võimalus täiesti ootamatult avanes, siis ausalt öeldes me ei julgenud enne hõisata, kui olime oma sihtpunkti lõpuks kohale jõudnud. Kuid nüüd veidike algusest.

Pisut paar päeva enne Oktoobri algust uurisime internetiavarustes kohti, kuhu võiks umbes nädalaks lihtsalt ära põgeneda. Peamiseks eesmärgiks oli leida koht, kus on soojem kui Eestis; kuhu minnes ei pea reisima pool maakera läbi ehk ideaalis leida otselend; kus oleks midagi avastada ja näha; millega lennupileteid ostes vaeseks ei jää, sest muidugi valisime ajavahemikuks koolivaheaja. Kuna koolivaheajal on hinnad täiesti jaburalt kõrged, jäi suhteliselt kiiresti sõelale Lõuna-Prantsusmaa, kuhu saime AirBalticuga kohale lennata otselennuga. Tõesõna mina ei mäleta, millal viimati sellist luksust nautida sai (kui jätta välja tšarterlendudega reisid), seega ega me kaua ei mõelnudki. Esimesena soetasime endale lennupiletid ning kui see oli “kaelast saadud”, hakkasime kõiki võimalikke majutust pakkuvaid veebilehekülgi läbi lehitsema.
Meie jaoks polnud oluline ööbida samas linnas, kuhu lend viis, sest rongiühendus erinevate linnade vahel on neil väga head + kuna seekord me sellist mäe-otsas-basseiniga-villas puhkust ka ei planeerinud, siis polnud autorent kogu perioodiks ka üldse nii oluline. Lõpuks osutus valituks imearmas korter Cannes’is, asudes ideaalselt kõikidest kohtadest jalutuskäigu kaugusel + kuna me siiski soovisime rentida mõneks päevaks ka auto, siis ka parkimine oli seal piirkonnas peamiselt tasuta. Endiste filmitudengitena leidsime, et parimat valikut olla ei saagi.

Enne ametlikku algust lisan siia ka laule, mida lugedes ja pilte vaadates kuulata saab, et eriti õige meeleolu tekiks… 🙂

1.Päev

24.oktoobri õhtul lendasime neljakesi Tallinnast Nizzasse, lend kestis vaid 3h15min ning täpselt päikeseloojanguks jõudsimegi kohale. Meie plaaniks oli esimesel ning teisel päeval liigelda jalgsi või ühistranspordiga, seega lennukist maha tulles seadsime sammud trammi poole. Trammiga Nice lennujaamast sai sõita mõned peatused tasuta, seega selle pärast pead vaevama ei pidanud. Rongipeatus jäi trammipeatusest vaid paarisaja meetri kaugusele ning ka sildid juhatasid väga arusaadavalt ning kuna rongid sõitsid pühapäeva õhtul umbes iga poole tunni tagant, siis ega me kaua ootama ei pidanudki. Peale 25-minutilist rongisõitu jõudsime Cannes’i rongijaama ning sealt vaid 15-min jalutuskäigu kaugusel oli meie imearmas korter. Esimese hooga panime kõik oma kodinad ära ning otsisime kõigepealt ülesse poe, mis asuks lähedal ning mis oleks pühapäeva õhtul ka lahti. Kui saime poest head paremat ostetud, saimegi korteris nautida oma esimest puhkuse õhtut. Õhutemperatuur oli õhtul umbes 16 kraadi ringis, seega toas istumine oli täiesti välistatud ning eestlastele kohaselt meil õues külm küll ei olnud. Etteruttavalt võib öelda, et õhtuti niimoodi õues istudes rändas igal järgneval õhtul mingi lisa jakk või bleed selga, seega reisi lõpuks enam õues ei õhtustanud, isegi, et temperatuur oli igal õhtul sama 😀

AirBnb link: https://www.airbnb.com/rooms/50131563?adults=4&check_in=2021-10-24&check_out=2021-10-31&previous_page_section_name=1000&translate_ugc=false&federated_search_id=3687b509-5333-4c9d-82f7-8e628fb38ea1

2.Päev

“Esimesele” ametlikule reisipäevale vastavalt puhkasime ennast kõigepealt mõnusalt välja ning nautisime sooja päikese käes enda esimest hommikusööki. Söögi ja vaadete kõrval panime tagasihoidliku päevaplaani paika, mis nägi ette Cannes’is ringi jalutamist, paari vaatamisväärsuse külastust ning lihtsalt kulgemist. Ja kõike seda me ka tegime. Peale mõnusat pikka jalutuskäiku, promenaadil jäätise mugimist ning rannas lesimist läksime õhtust sööma ning saime peagi aru, et meie jaoks õhtusöögi kellaeg on prantslastega võrreldes ikka väga vara. Sellegipoolest saime nautida happy hourit ning ootasime restonaris ära ka selle kellaaja, kui õhtusööki lõpuks KA pakkuma hakati. Ja PÄRISELT, nii imelist parmesani risottot ma oma elus küll saanud ei ole. Või mul oli lihtsalt meeletu risotto isu 😀

Le Murs Peints – Cinéma Cannes
**Telefoniga tehtud pilt VS**

Le Murs Peints – Cinéma Cannes
**Kaameraga tehtud pilt**

3. Päev

Teisipäevast reede hommikuni rentisime endale auto, seega järgmised 3 päeva olid täis autoga ringi paarutamist, avastamist ning seiklemist. Teisipäev oli ainus päev, kui sõitsime autoga Cannes’ist vasakule poole, kuna sinnapoole jäi üks veinimõis mida väga soovisime külastada. Kuid enne suurt seiklust, mõtlesime Evaga hoopis vara ärgata ning randa minna trenni tegema. Ma isegi ei mäleta, millal mina viimati kell 7 ärkasin aga sel korral läks see küll täiesti valutult. Pigem olimegi täis elevust ning entusiasmi lausa leegitses meist välja. Panime end ruttu riidesse ning jalutasime 2,5km randa, et teha päikesetõusu saatel üks mõnus trenn, peale mida järgnes muidugi ka karastav sulps Vahemeres. Hommikune trenn tehtud, käisime patisserie’s tüdrukutele hommikuks värskeid croissante ostmas ning hüppasime läbi ka turult, et sealt midagi hääd leida, kuid sel korral piirdusime vaid mõne kurgiga. Peale mõnusat hommikusööki, autorendi möllu ning tühisemaid toimetusi oligi lõpuks aeg “seikluseks”. Esimeseks peatuseks oli üks imearmas ja idülliline mereäärne küla, kus jalutasime mere ääres ja rannas, salvestades ajju imelisi vaateid ning D-vitamiini. Ilm oli imeline ning oleksimegi soovinud sinna peesitama jääda, kuid otsustasime päiksest saadavate kasulike ainete kogumise järgmisesse päeva jätta. Järgmine peatus osutus oodatust lühemaks – käisime 5-minutiks ühel mägisel matkarajal, kus saime hetkega aru, et oleme totaalselt vales riietuses, seega istusime sama targalt autosse tagasi ning suundusime veinimõisa poole. Umbes peale tunnist autosõitu olimegi jõudnud kauaoodatud veinimõisa, kuid kuna seal oli just sel hetkel toimunud elektrikatkestus, siis veini me maitsta ei saanudki. Sellegipoolest saime veinimõisa ümber ringi uudistada, sealset sügist, viinamarjapõlde (loe: rosinapõlde) imetleda ja lihtsalt kulgeda. Spontaanselt tekkinud viimaseks peatuspaigaks pidi olema mingi ilus kosk, mis asus waze andmetel meist vaid 10-min autosõidu kaugusel. Peale 1h autoga mägiteedel ekslemist andsime lihtsalt alla, kuna sõna otseses mõttes olime juba näljast kõngemas seega suundusime hoopis Lidlisse, et head ja paremat kokku osta. Merilin tegi koju jõudes meile IMELIST pasta Carbonarat ning hiliste õhtutundideni saime nautida nii UNO kaarte kui ka Sangriat.

Boulangerie/Pâtisserie “Le Saint Antoine” By Marquis

4. Päev

Olles eelnevatel päevadal pigem aktiivse puhkuse harrastajad, otsustasime vabalt võtta ning minna lihtsalt kuskile randa pikutama. Ilmaennustus lubas nädala kõige soojemat ja päikselisemat ilma, seega ootused olid kaunis kõrged. Esimeseks rannakeseks leidsime imeilusa kaljuse ranna, kuhu minek ise oli juba matk, rääkimata tagasi tulekust. Veetsime seal kivises rannas umbes tunnikese, kuna soov oli siiski varbad sooja liiva sisse pista. Kõige lihtsam oli minna tagasi eelmisel päeval külastatud “liivalossi” randa, teades, et seal on soovitud liiv, ilusad vaated ja boonuseks ka vähe rahvast. Mõte kõik oli ilus, kuid reaalsuses kiskus peale tundi rannas pikutamist korralikult pilve ning pakkisime oma asjad sama targalt kokku tagasi. Kiire Googledamine ning plaan paigas – võiks teha ühe jalutuskäigu Antibes’i poolsaarel. Alguses sinna saabudes ei saanud aru, millest kõik tuttavad ja Google küll nii vaimustuses olid, kuid kui leidsime lõpuks ühe mereäärse matkaraja, saime aru, kust kogu hype tulnud oli. Jalutuskäik algas massiivsete villade vahelt (sellest ka tulenev nimi Billionaires Bay) ning mere äärde jõudes ei jõudnud isegi mõnda sammu teha, kui jälle neljakesi ilu nähes vaid ohkasime. Peale mõne tunnist jalutuskäiku suundusime tagasi kodu poole, et õhtusööki valmistada ning hiljem veini kõrvalt järgmise päeva reisiplaani paika panna.

5. Päev

Viimane täispikk autopäev algas varakult ning esimese hooga sõitsime enda plaani kõige kaugemasse sihtpunkti – Menton. Imeilus linnake Itaalia ja Prantsusmaa piiri läheduses lummas enda värviliste majade, imeilusa promenaadi ja mõnusa õhkkonnaga silmapilkselt. Meie reisi kõige tülikam osa ehk parkimine oli Mentonis üle ootuste kiire, kuid me ei suutnud mitte kuidagi aru saada kus seal maksta saab. Igal pool üle Lõuna-Prantsusmaa on parkimismajades täpselt sama süsteem, kuid nüüd paiknesid masinatel valged a4 paberlehed, millest me keegi muidugi sõnagi aru ei saanud. Endalegi tuli üllatuseks, et ükski kord kohalikelt abi küsisides ei jäänud me kedagi keelebariääri tõttu lolli näoga tõttu vahtima, vaid saime alati vastuseid vägagi arusaadavas inglise keeles. Esimese ettejuhtuva inimese käest saime teada, et 2 päeva tagasi oli lahkunud meie seast Mentoni linnapea ning leina tõttu oli kaks päeva parkimine linnas tasuta. Linn oli rahulik, kuid leidus siiski ka turiste ja pikniku pidajaid. Jalutasime mõned tunnid Mentoni linnas ja promenaadil, ahmisime õhku, et seda ilu üle elada ning ekslesime ennastunustavalt suvalistel tänavatel. Kuna kohti, mida sel päeval külastada soovisime, oli üsna mitu, siis pidime peagi linnaga hüvasti jätma ning tõdema, et siia peab mõni teinekord kindlasti tagasi tulema.

Basilica of Saint Michael Archangel, Place de l’Eglise

Järgmiseks peatuseks oli Monaco, kus parkimine osutus reisi kõige mõnusamaks peavaluks. Sõitsime lõpuks suvalisi parkimismaju läbi ning meil õnnestus lõpuks üks kohake ikkagi leida ning peale seda reisi võin öelda, et ma võin absoluutselt igasse kõige väiksemasse vahesse ka end edaspidi ära mahutada, sest see päriselt on võimalik. Pisikesest parkimismaja pommivarjendi laadsest trepist väljudes olime lõpuks jõudnud Monaco kesklinna – ma pole varem selle linna võlust aru saanud, kuid sõnatuks võttis see kindlasti. Dollarite lõhn ning üle mõistuse kallid autod on selle linna märksõna ning peale tunnist jalutuskäiku tundsime end kõik nagu miljardärid. Pikemalt me seal aega ei veetnudki, sest ees ootasid veel uued avastamata paigad.

Viimaseks ametlikuks sihtkohaks jätsime Nizza ja Monaco vahel oleva armsa mägiküla Eze külastuse. Kaunid keskaegsed looklevad tänavad on täis pisikesi butiigikesi ja restorane, kuid peamiselt suur enamus kuulub ühele hotellile, mille n-ö tubade vahel koridorides jalutada sai. Mäe täiesti tipus (430m merepinnast) asub eksootiline botaanikaaed, kust avaneb vaade pea kogule French Rivierale. Samuti saab seal näha väga suurt valikut sukulente, kaunist Eze kellatorni ning muidugi ka uskumatuid vaateid.

Kui minust peaks jagama ühte pilti sellelt reisilt, siis see oleks see, sest täpselt selline ma iga pildi taga tegelt olengi.

Viimaseks peatuseks enne koju minekut käisime Nizzas, kuhu jõudsime juba peaaegu pimedas. Täesti näljastena otsisime esimese juhusliku koha ning pugisime kõhud korralikult täis, kuid mingi maitseelamus see kindlasti ei olnud. Peale õhtusööki suundusime koju ning väga pikka pidu ei olnudki, sest päeval kogetud ülevad emotsioonid olid meid korralikult ära väsitanud.

6.Päev

Kui olime auto renti ära viinud, suudnusime rongijaama, et sõita rongiga üheks päevaks Nizzasse, kus lisaks pisikele šhopingu tiirule saime ootamatult hoopis pool päeva rannas lesida. Puhkasime ja lamasime – saime täpselt seda, mida peale avastamist täis päevi teha tahtsime. Peale vees sulberdamise ja rannal lamamise sõime päikselisel rannal ka lõunat ning kella viie paiku seadsime sammud kodu poole, et end korda teha. Oli ju siiski reede õhtu! Käisime pool Cannes’i läbi, et söögi-/joogikoht leida, kuid lõpuks maandusime ikka samas kohas kus esimesel õhtulgi. Peale mõnusat kõhutäit suundusime Cannes’i baarieluga tutvuma, kuid ega me sealgi palju aega ei veetnud, seega suundusime enda mõnusa korteri terrassile veinitama ja jutustama.

7. ja 8. Päev

Kui muidu oleks vihmane ja sombune ilm meid pisutki heidutanud, siis sellel hetkel tundus ideaalsena – peale produktiivseid päevi andis ilm meile ilmselt märku, et tuleks nüüd päriselt ka natuke puhata. Vaatasime hommikust õhtuni netflixi, sõime head paremat ja olime lihtsalt terve aeg tudukates diivanil. Õhtuks broneerisime endale kodust välja saamiseks ühe põgenemistoa, kuhu jalutuskäik oli juba omaette seiklus. Kohale jõudsime läbimärgade, kui õnnelikena ning juba hetke pärast asusime põgenema toast, kuhu oli meid stsenaariumi sõnul kinni pannud Zodiac Killer. Meil vedas tehtud valikuga, kuna see oli ainus tuba, kus kõik vihjed olid inglise keelsed + rahuliku päeva lõpetuseks ning tahtmatult ka halloweeni puhul üks mõnus närvikõdi oli täpselt see, mis meil sellest reisist veel puudu oli. Viimase õhtu ja järgmise päeva nautisime veel üksteise seltskonda ning reisi lõpule omaselt saime ka omajagu pakkida ning koristada. Lend koju läks oodatust veel kiiremini ning endalegi ootamatult olin taaskord Elori soojade käte vahel tagasi.

Kui sa oled mõelnud, et võiks nagu minna Lõuna-Prantsusmaale, siis see on vihje – paki asjad kokku ja mine kohe, see kõik on seda liiga väärt!