Kauneid meloodiaid blogi lugemise ajaks
Umbes pool aastat tagasi kirjutas mulle sõber Kaspar Mutso, et võtaks nüüd pundi kokku ja teeks selle Kreeka reisi lõpuks ära. Nimelt oleme sellest tegelikult juba kordi rääkinud, kuna esiteks, on ta aastaid isaga selliseid reise ettevõtte nimega Hobiseil alt Kreeka saarestikus korraldanud; teiseks, aasta tagasi tegid härrad otsuse oma purjejahi Eestis maha müüa, et lõpuks soetada isiklik suurem jaht Lõuna-Euroopas ringi reisimiseks; kolmandaks, mida me veel enam ootame? Punt sai väga kiiresti kokku ning ajapikku soetasime endale otsepiletid ateenasse, kust meie maaliline reis alguse sai.
10.07
Reis algas 10.juuli varahommikul, kui kogunesime Tallinna lennujaama 11-liikmelise seltskonnaga, et astuda kell 03.55 Tallinn-Ateena lennule. Lend Aegean Airlinesiga kestis 3,5h ning kohale jõudsime hommikul kell 7.00. Lennujaamas võttis vastu meid transfeer, et viia meid umbes 40min kaugusele sadamasse. Esimesed tunnid tegeles Kaspar paadi valmistamisega ning meie saime selle aja jooksul poes käia, sooja vahemereõhku hingata ja elu nautida. Peale mõne ajast sisseelamist, asjade lahti pakkimist ja nautlemist alustasime kauaoodatud merereisiga ning esimeks sihtpunktiks oli saar nimega Póros.
Värsket energiat täis ning esimesele imeilusale saarele jõudnud ning peale suuremaid sisseoste võtsime kohe sammud sinna, kuhu jalad meid viisid. Astusime suvalistest väikestest tänavatest sisse ja lihtsalt õgisime silmadega vaateid, kuid eesmärgiks olime võtnud ühe väikse kellatorni mäe tipus. Looklevad väiksed kunstilised teed viisid mäe otsa, kus avanes kaunis vaade saarestikule. Otseloomulikult ei jalutanud me lihtsalt niisama mäe otsa, vaid iga nurga peal pidi ikka ahhetades seisma jääma ja muidugi ka pildistama, sest seda ilu on patt mitte talletada.
11.07
Kuna esimene päev oli selle reisi kõige pikem päev, kuna hommik algas juba Tallinna lennujaamas kell 02.00 ning lõppes mõnusa ühise õhtusöögiga alles südaööl, siis hommikul lubasime endale kõik hästi natuke pikema uinaku. Peale hommikusi toimetusi viis mere, tuule, jahi ja Kaspari oskuste ühendus meid järgmisele saarele nimega Ydra. Kuna saarele jahi kinnitamine läks keskmiselt pingelisemalt, siis peale pikka tundi randumist jäime paadile kaunist päikest ja seltskonda nautima.
Alles siis, kui päike hakkas mägede taha kaduma, otsustasime end korda seada, et sammud linna poole seada. Lisaks sellele, et tähistasime Mike uue eluaasta saabumist, saime õhtul nautida ka jalgpalli finaalmängu, mis osutus mõnele seltskonnaliikmele rahaliste panuste tegemise tõttu keskmisest pingelisemaks elamuseks. Õhtu lõppes tähistaeva all meretaksoga paadile sõiduga ning kuna eelmise päeva väsimus hakkas vikatiga jalgu alt ära niitma, vajusime kõik paadile jõudes magusasse unne.
12.07
Öösel jutustasime suure suuga, et hommikul kl 6 lähme avastame ka valges Ydra saart, kuid te võite arvata, kes magas hambad laiali ja ärkas keset laia merd üles, kuna Kaspar oli tublisti jahi juba uue saare poole suunanud.
Meie järgmiseks saareks oli Milos, kus peatusime lausa kaks ööd, seega saime ka vahelduseks kahe jalaga maa peal olla. Samuti oli meil vaja uut gaasiballooni ning kuna kaup jõudis saarele alles 14.07, siis otsustasime selle ära oodata ning kaks ööd ühes kohas veeta. Õhtul jõudsime saarele ning seekord läksime esimese asjana saarekest avastama, et ei juhtuks samamoodi nagu eelmisel saarel. Cecilia, entusiastlik reisikaaslane, otsustas, et tema ei oota transpordi järgi ja hakkas kõiki paate läbi küsitlema, et siiski toidu tegemiseks vajalikku gaasi saada. Ning see otseloomulikult tal ka õnnestus. Õhtu lõpetasime taaskord ühe mõnusa õhtusöögiga ning seekord jätsime energiat järgmisesse päeva, et saare peal ringi uudistada.
13.07
See oli meie reisi ainus täispikk päev, mille veetsime hommikust õhtuni samal saarel, seega sellest tuli võtta kõike, mida võtta andis. Seega esimese asjana läksime otsima transpordi võimalusi, et meie 11-liikmeline seltskond saaks üheskoos saarele tiiru peale teha. Meie sooviks oli võtta ATVd, et vabas õhus mööda mägesid ringi sõita, kuid olime ilmselt liiga optimistlikud kui arvasime, et astume esimesse rendi kohta sisse ja loodame kõige kõrgemal hooajal lihtsalt 5 ATV võtmed pikhu saada, kuna ilmselgelt olid absoluutselt kõik saarel olevad masinad juba broneeritud. Peale tunniajast otsingut saime lõpuks vist saare viimase vaba auto, kuhu mahtusime üheksakesi kenasti ära ning võtsime lisaks ühe rolleri, et keegi paati nukrutsema ei peaks jääma.
Meie esimeseks peatuseks oli valgete kivipaljanditega Sarakiniko. Merevesi ja tuul on vulkaanilise kivimi voolinud luuvalgeks ning kogu mere äär on täis erinevaid kivisambaid- ja künkaid. Kuna see on selle saare TOP1 koht mida külastada, siis ilmselgelt oli see üpriski rahvastatud, kuid kuna ala oli suur, siis õnneks hajusid inimesed enam-vähem siiski kenasti laiali.
Meie järgmiseks peatuseks olid Milose katakombid, mis olid just muidugi sellel ainsal päeval, kui meie seal saarel oleme, suletud. Kuid ega need sellepärast avastamata ei jäänud.
Veetsime seal katakombides aega umbes täpselt 5 minutit, kuid valisime selle koha sellepärast, et seal kõrval oli ka kohalik amfiteater, seega seadsime sammud hoopis selle suunas.
Amfiteater ehitati vaatega sadamale ning mägedele juba 3 sajandit eKr ning see raiuti mäe siseküljele, kuid rekonstrueeriti peale ateenlaste rünnakut Rooma ajal. Teatri mahutavus sellel ajal oli 7000 inimest, kuid tänapäeva mõistes on see 10x vähem ehk 700 inimest.
Kui amfiteatri helisüsteem sai enda häälega üle kontrollitud, nägid härrad mäe otsas väikest kirikut ning kui me juba seal olime, siis olime juba paar minuti pärast kivisel mäeküljel ennast üles vinnamas.
Meie järgmiseks peatuspaigaks oli Plaka loss, kuid jõudes kaunisse Plaka linnakesse, otsustasime enne matka mäest üles teha väikese jalutuskäigu tänavate vahel ning ka midagi hamba alla leida, kuna väikesed deemonid hakkasid kõikidel näljastel reisisellidel vaikselt pead välja pistma.
Õhtul käisime ühel kõige rikkalikumal õhtusöögil kogu reisi jooksul, millest muidugi mul absoluutselt mitte ühtegi jäädvustust ei ole, kuid panen selle siia siiski kirja, et mälestus meelest ei läheks. Peale õhtusööki käisime ka veel ühes sadama lähedal olevas mäe baaris kokteili joomas ning nautisime viimaseid hetki mandril, sest järgmine päev ootas meid reisi seni kõige pikem paadireis. Muidugi sellel hetkel me sellest teadlikud ei olnud.
14.07
Esialgne idee oli öö vastu 14.07 ööbida Milose kuulsamates koobastest ümbritsetud rannikul nimega Kelftiko, kuid kuna me ootasime gaasiballooni, siis see eest saime väga mõnusa täispika päeva veeta just mandril. Hommikul oli väga varajane start, et jõuda järgmisele saarele, kuid tegime sulistamiseks ja niisama supitamiseks siiski ka Kleftikol peatuse, et seda ilu natukenegi nautida.
Kuna tuul oli üpriski vali, siis pidime varakult sealt teele asuma, et enne pimedat järgmisele saarele jõuda. Kuid meid ootas ees pikk sõit läbi suurte lainete ning jõudsime Sifnosele juba tähistaeva all. Valju tuule tõttu oli ka sildumine keskmisest pingelisem, kuid see tundub järgmise päeva seiklusega väga tühine, kuid sellest juba hiljem. Seega peale edukat sildumist otsisime esimese asjana söögikoha, kus suure seltskonnaga maha istuda ja õhtusööki nautida. 00.00 võtsime vastu meie reisi teise sünnipäevalapse Tristeni 24.sünnipäeva, kuid kuna seljatatud oli väsitav merereis, siis pikka pidu kauaks ei olnud. Ainult mina istusin kella 4ni hommikul kambüüsis ning töötlesin reisil olevaid pilte.
15.07
Eelmise päeva õhtul seisime silmitsi suurte tuuleiilidega (puhangutega 30m/s) ning ka täna meid kahjuks rahuliku ilmaga ei hellitatud. Poole päeva pealt otsustas Kaspar, et jääme hoopis ühele teisele saarele, kuna järgmiseks päevaks lubas rahulikumat ilma. Jäime Serfiose saarel ankrusse ning seekord raputas tuul meid ankrus väga korralikult. Kuna paadi nina oli kinni vaid esiotsast, siis ahter käis poolkaare kujuga ühest otsast teise. All kajutis lõunauinakut tehes ärkasin selle peale, et tsentrifugaaljõu tõttu oli 15-30 sekundit gravitatsioon peas, järgmised 15-30 sekundit aga jalgades. Teise ankru panemine tagaotsa ei aidanud, kuid kuna sildumispaiga suhtes oli tuul külje pealt, siis sildumine sinna poleks isegi mõeldav olnud. Seega ootasime tuule vaibumist, mis pidi paari tunni jooksul saabuma. Niikaua käisime väikese kummipaadiga saarel, tõime süüa ja juua ning nautisime veel viimaseid päevi sooja merd ja päikest.
Peale linnaskäiku ning mõnda aega ankrus olemist, saime aru, et tuul ei kavatsegi vaibuda. Kogu lahesopp oli täis ankrus olevaid jahte ning keegi ei julgenud selle tuulega silduda, kuid Kaspar otsustas lõpuks siiski riskida, kuna enne viimast päeva oli jaht vaja täis tankida. Järgnesid reisi kõige pingelisemad 60-minutit, tüdrukud kupatati alla kajutitesse, et poisid saaksid üleval sildumisega tegeleda ja mööda jahti ringi joosta. Peale paari ebaõnnestumist, jahi kriipimist, meeletult palju roppe sõnu hiljem said poisid lõpuks hakkama ning saime kenasti viimase öö mandril veeta.
Tähistasime oma viimast õhtut kui ka Tristeni sünnipäeva mõnusa õhtusöögiga restoranis ning tantsupeoga paadil. Nautisime õhtut täiel rinnal ning elu ei oleks saanud olla ilusam. Videolõigust võib aimdust saada, milline see kogu imeline reis välja nägi. Ja see on vaid väga üürike osa sellest.
16.07
Reisi viimane päev oli täiesti ootamatult kohale jõudnud ning pikk sõit Ateenasse algas kell 10.00. Päeva jooksul puhkas kogu seltskond (isegi mõneks hetkeks ka Kaspar) puhata puhkusest, lugedes raamatuid, magades, lihtsalt olles. Tuul oli vaibunud ning saime rahulikult Ateenasse sõita ilma, et horisont 8m üles-alla käiks. Kella 20ks olime Ateenas, tegime viimased pakkimised ning sõitsime Transfeeriga lennujaama, et sealt juba kodumaale tagasi naasta. Seda kõike praegu kirjutades tekib pöörane kiusatus uuesti lennupiletid osta ning nädala pärast sinna tagasi sõita, sest see kõik on lihtsalt liiga uskumatu, et tõsi olla. See oli juba enne sinna jõudmist üks elu kõige ägedamaid reise ning ma kinnitan, et see päriselt oligi.
Hea lugemisega postitus! 🥰
Aitäh!!