Lõpetamine toimus 31.augustil, paar tundi hiljem kui ülejäänud tudengid alustasid kooliaastat avaaktusega. Väiksem ning tagasihoidlik lõpuaktuse formaat oli väga mõnus ning mul on hea meel, et meile selline tore sündmus organiseeriti.
Audiovisuaalse Meedia õppekava puhul on tegu pigem praktilise õppekavaga, seega kui teiste erialade tudengid said pandeemia ajal kodus rahulikult lõputööd kirjutada, siis meie ootasime, et piirangud leeveneksid, piirid avaneksid. Lõputööks valiti kogu kursuse peale 6 lühifilmi + 2 dokumentaali. Rahvusvahelises õppes olles sattusin projekti, mille filmimised toimusid Lätis. Võtted pidid algama 15. märtsil, seega pidime olude sunnil kaks kuud ootama ja puhkama. Minu sünnipäeva paiku, nädal enne jaanipäeva, saime Lõuna-Lätis nädala jooksul materjali kokku filmida ning järgnevad 1,5 kuud järelproduktsioonis seda kõike veidike üles vuntsida. Kaitsmine toimus augusti eelviimasel nädalal ning nagu te aru saate, siis kui tulemus poleks olnud positiivne, siis seda postitust siin praegusel hetkel lugeda ei saaks.
Igaljuhul on hea meel, et see nüüd kõik lõpuks läbi sai ning nüüd saan veel suurema hooga fotografeerimisega edasi toimetada. Nagu mu kursusejuhendaja ütles: “Kolm aastat proovisime ja proovisime, kuid siiski ei suutnud me sind murda.” Õppisin ma seda filmi mis ma õppisin, kuid piltide jäädvustamine oli, on ja jääb mulle hingelähedasemaks. Teadmised siiski mööda külge maha ei jooksnud ning ma ei oleks BFMita praegu see, kes ma praegu olen. Kuid minu tee jätkub veel praeguse seisuga staatiliste piltide maailmas.
Just sayin, et see on väga okei, et mu viimane postitus on tehtud novembris. Süümekateta otsustasin olla üle sellest, et siin on kuid valitsenud tühjus. Isegi, et ma tegelikult tahaksin vähemalt kord kuus oma tegemisi siia talletada, siis praegune võlg on kujunenud üheksa kuu pikkuseks, seega tagantjärgi postituste tegemistega ma end vaevama ei hakka. Ju pidigi nii minema.
Aga ega ma kauem ei jahvatagi. Tahaksin siinkohal tänada Kerth Auni, kes on emotsioone tabanud nii põhikooli, keskkooli ning nüüd ka ülikooli lõpetamisel. Aitäh – pidevalt kaamera taga oleva isikuna olen ma tänulik igale pildile, mis minust tehakse. Liis Kuusk tegi mulle kolmandat korda peas olevast varesepesast imesid ning mitu päeva sain ennast selle soenguga tunda täieliku queenina. Claudia leidis mulle oma lõputust Narnia riidekapist kostüümi selga ning ega ma ei saanudki selle valikuga rohkem rahul olla. AITÄH <3 Ja muidugi, tahaksin ma kõige rohkem tänada oma pere, sõpru ja lähedasi, kes sellel künklikul teekonnal mulle alati toeks olid.
Aga olgu, lähme piltide juurde. Allpool siis näete ihtsalt toredaid kaadritaguseid sellest, kuidas ma oma järjekordse kooliteega lõpule sain.
