Taaskord on mõni aeg möödas viimasest postitusest ning olen avastanud, et pigem teengi postitusi just oma reisimistest. Endiselt luban, et proovin siia panna ka kodumaal tehtud toimetusi, lihtsalt kokkuvõtmise asi.
Nii, nüüd reisi juurde. Kuna minu kullakallis Elor läks 1.juulil kaitseväkke, siis otsustasimegi viimased kaks nädalat veeta Kreeka päikese all saarel nimega Zakynthos. Seal möödus ka minu sünnipäev ning ka jaanipäev ning see oli just see, mida peale tihedat kooliaastat meile vaja oli.
Miks just Zakynthos?
Mind on Kreeka alati lummanud ning ma olen seal juba nüüdseks 5 korda käinud, kuid iga kord tunnen, et tuleks veel tagasi.
AGA peamiseks põhjuseks, miks me just selle saare valisime on tegelikult väga lihtne. 2017. augustis käisime ka Eloriga Kreekas, veetsime kolm päeva Ateenas ning tegelikult juba siis pidime lendama Zakynthosele puhkama. Lihtsalt viimane päev Ateenas lennupileteid üle vaadates, sain teada, et olin ostnud piletid hoopis kõrval olevale saarele Kefaloniasse. (Sõpradele olen nalja teinud, et Eesti mõttes tahaksid minna Hiiumaale, aga lähed hoopis Saaremaale) Aga me üllatusime VÄGA Kefalonias ning meil oli väga hea meel, et selline apsakas juhtus. Kuid seekord tahtsime siiski selle “Hiiumaa” siiski ära näha 😀
Seljakotid selga
15.juuni varahommikul kell 3.30 astusime Tallinnast lennuki peale ning sõitsime otse Ateenasse, kus kell 7 hommikul ootasid meid kallid sõbrad Mike, Annika ja Pedak. Meil kõigil oli tänu lendamisele üks öö põhimõtteliselt vahele jäänud, siis jõudsimegi otsusele, et lähme ja lössutame terve päeva rannas ning proovime kuidagi energiat koguda. Lend Zakynthose saarele läks alles kell 21, seega võtsimegi sammud päevitustoolide poole.
Kuna Ateenas tegelikult pole rannakesi, siis veetsime mõnusa päeva väikeses kuurortis Ateena lähedal (umbes 20km kaugusel Ateena kesklinnast). Esialgselt leidsime Googlest ägeda järve – Vouliagmeni, kuid kohale jõudes avastasime, et selle ümbruses on palju nunnusid rannakesi ning ega meil muud polnudki sellel hetkel vaja, kui kividele pikali viskuda ning mõnikord end mõnusas Joonia meres korra jahutada.
Pool päeva veetsime rannas ning kuna me sinna juba läinud olime, veetsime ka paar tundi järve ääres. See oli nagu looduslik mini spa – järves elasid kalakesed, kes pikema kohal seismise korral su nahka näksima tulid ning muidugi ei puudunud ka terrassikesed koos päevitustoolide ja varjudega. Sissepääs oli 15€ (õpilasele 12€ aga ma muidugi jätsin oma ISIC kaardi maha).
17 paiku hakkasime lennujaama tagasi seiklema ning Zakynthosele jõudsime kohale umbes 22 ajal, saime oma ATVd kätte ning lidusime koju Sangriat jooma, kuid siiski kaua üleval olla ei jaksanud ning järgmine päev tähtsime juba saart avastama minna.
Ja nii läkski see kõik samas rütmis 2 nädalat järjest
Esimene nädal lendas kui linnutiivul. Kuna sõpradega koos olles tahtsime saare kõik ägeda koos ära näha ja kogeda, siis päevad algasid vara ning lõppesid hilisõhtutel lobisedes ja veini juues. Saar ise on väike, vaid 40x20km, kuid mägised teed muudavad vahemaad väga pikaks ning ajakulukaks. Elasime Tsivili äärelinnas Tragakis, mis asub saare idarannikul täpselt keskel, seega ükskõik kuhu saare teise otsa sõitsime, kestis sõit ~45min-1h. Aega kulus ka seetõttu kauem, et liikusime ATVdega, kuid see oli ainuõige sõiduvahend, mida sellel saarel kasutada. Nii me käisimegi iga päev erinevates rannakestes ja trippisime lihtsalt mööda saart ringi. Esimese nädalaga läbisime kokku umbes 400km, Eloriga sõitsime kogu reisi vältel kokku umbes 700km.
Danfni Beach 
Bel Mare rannakohvik 
Esimese päeva võtsime rahulikult, istusime ühes rannabaaris Bel Mare Dafni rannas, kus sõime ja jõime ning puhakasime kogu lendamise trallist end välja. Toidud polnud midagi erilist, smuutid olid mõnnad kuid tagasi me sinna ei läheks, aga omakeskis oli meil lõbus ikka. Õhtul tegime meie armsa korteri rõdul ühise õhtusöögi ning jutustasime varajaste hommikutundideni.
Teisel päeval külastasime ühte ägedat rannakest nimega Xigia, kust sai mööda kaljusid ronida täiesti privaatsele rannale, kus me lihtsalt viiekesi lustisime. Peale nautlemist sõitsime atvdega snorgeldama kohta Porto Limnionas, kust pidi kaljudelt vette hüppama ning vesi oli ikka tunduvalt jahedam, kuid siiski sügav ja äge!
Xigia beach 
Järgmine päev võtsime ette saare kõige populaarsema koha külastamise. Nimelt 1980ndate alguses seilas piraadilaev Kreeka ja Türgi vahel, mis vedas tubakat, alkoholi ning kuuldavasti ka naisi. Ühel tormisel ööl pidas laeva kinni Kreeka merevägi ning sundis neid randuma, kuid piraadilaev otsustas sootuks põgeneda, mille käigus jooksis karile ning on siiani seal.
Navagio nimelise lumivalgele rannajupile saab jala maha panna ainult tänu paadile, kuid selle imelist vaadet saab nautida ka mäenuki pealt. Meie imelise paaditripi käigus külastasime ka Kreekale iseloomulikke koopaid ning meil väga vedas, kuna paadis peale meie viie oli veel ainult 2 tagasihoidlikku turisti.
Ma sain aasta vanemaks
Iga aasta on mul alati väga suur sünnipäeva ootus – sõbrad kas ehmatavad jälle mind poolsurnuks või toimub muud huvitavat ning suurest elevusest ma eelneval ööl ikkagi tavaliselt magada ei saa, kuid seekord polnud mul ainsamatki tunnet, et mul nüüd tuleks või on sünnipäev. Ma jäin magama nagu kott ning hommikul väga ärgata ka ei tahtnud, kui Elor mulle vaikselt kõrva sosistas. Peale Elori palvet üles ärgata ning vastates väga uniselt “miks?!” hakkasid sõbrad voodi ees laulma ning olid mu ees üleni helendava koogikesega. Mul on sellest toredast hetkest ainult video ning ma võin lihtsalt öelda, et ma olin niiiiiii rõõmus ja mul oleks nagu riidepuu suhu kinni jäänud. Mul olid silmad pool kinni ja ma olin nii unesegane, kuid ma vähemalt suutsin end kõrvuni naeratusega neid kuidagigi tänada.
Pildid videost 
Edasine päev jätkus tavalises meeleolus ning sünnipäeva puhul võis endale ka ühe aperoli lubada ja vees võrkpalli mängida – mu hing sai mis soovis!
Hakkasime otsima teed tagasi, aga ei tahtnud minna sama teed pidi nagu tulime. Sõitsime mitu mitu kilomeetrit mäest üles-alla sellisel suure killustikuga kruusateel, kus kohati oli tunne nagu sõidaks vembu-tembumaal. Okei tegelikult oli ikka päris hirmus, kuna kõrge mägi on ühel pool, ja sügav kuristik teisel pool. Aga tee viis meid täiesti uskumatu vaatepunktini ning võin öelda, et sinna küll ühegi muu vahendi kui ATVga ei saa. Ma ei oska seda lokatsioonigi panna, kuid olen veendunud, et aastate jooksul tehakse sellest turistidele sobilik vaateplatvorm.
Veel üks huvitav asi juhtus 20. juuni varahommikul, kui kõik teised sõbrad öösel pidus olid. Nimelt ärkasin öösel üles selle peale, nagu keegi raputaks mu voodit. Ma jõudsin veel ainult sellele mõelda, et maavärin see ju pole, kuna nõud ei klirise. Järgmine päev googledades sain teada, et oligi maavärin.
Viimame päev sõpradega möödus puhates ja lössutades, käisime söömas ning magasime rannatoolidel. 21.juuni hommikul kl 4 saatsime Pedaku ära ning jäimegi üksi.
21.juunil olime viimast ööd oma katusekorteris, päeval käisime veel mõnes rannas teisel pool saart ning õhtu poole pakkisime asju, et järgmisel päeval juba uude koju minna.
Järgmise päeva hommikul seadsime suuna oma uude koju, mis asus praegusest asukohast 1km kaugusel. Uues kodus saime tuttavaks väga meeldivate omanikega ning maja ise oli suurepärane. Kuna me algselt pidime sinna teiste sõpradega minema, siis see maja oligi mõeldud neljale, kuid kahekesi oli see ka meile täpselt piisav 🙂 Kohale jõudes lössutasime terve päeva ning lihtsalt puhkasime kogu eelneva nädala aktiivsest puhkusest.
23.juunil otsustasime minna paaditripile, et näha kilpkonni ning koopakesi. Meil õnnestus sattuda paadile, kus oli peale meie veel ainult 4 inimest. Sõitsime läbi koobaste ning tiirutasime ümber pisikeste vee sees ulpivate mägiste saarte.
Õhtul võtsime ette teekonna teisele poole saart, et päikeseloojangut näha. Panime oma tagumiku maha Kampi linnaosas, kus on väga palju päikeseloojangu baare. Me kohvikusse sööma ei soovinud minna, seega istusime seal kõrval kaljukese pealt, kust meid üks hetk muidugi ohutuse eesmärgil ära aeti.
Viimased päevad trippisime ringi, puhkasime, sõime head toitu ja kõike muud toredat. 28. juuni varahommikul lendasime lennukiga Ateenasse ning veetsime seal ka ühe mõnusa päeva.
Õhtul kella 23 ajal läks meil lennuk tallinnasse ning umbes 3 ajal saime juba oma voodis tududa. Järgmine päev tähistasime Triinu sünnipäeva ning veetsime veel viimaseid päevi koos kahekesi ja juba 1.juulil sõitis Elor Tapale.
Enne lõikust 
Kaitseväeks valmis! Väike venna ei soovi, et suur venna ära läheks
