Uus dekaad
Taas on möödunud paar kuud viimasest postitusest, kuid ma toon selle põhjuse nüüd “ühe-kahe” lausega teieni.
Nimelt olen ma pikka aega soovinud alustada uue blogiga – vanas blogi keskkonnas ei avaldunud pildid sellise teravusega nagu ma oleksin seda soovinud, seega olen siin julgust kogunud, et 10-aastane blogi seljatada ning uus kujundada.
Lõpuks ometi, võttis mitu kuud aega aga siin ma olen – kirjutamas oma esimesi ridu oma “uude dekaadi”. Johanna ütles väga kenasti, et eelmine blogi oli minu esimene dekaad, ning sellise kauni numbriga nagu 10 ongi aeg uus lehekülg keerata.
Vana blogi jääb muidugi alles, sest ma tõesti ei tea mida ma ilma selleta teeksin, kuna see on mu kõige lihtsam viis minna sekunditega ajast tagasi.
Kas see on nüüd Halb või hea, kuid ma otsustasin, et mu formaat ei muutu – mulle meeldib postitada enda tegemisi ning toimetusi just nii nagu alati ning pigem mahukamalt ja harva. Ja üleüldse on mul tohutult palju ägedaid inimesi koguaeg kaamera ees ning on patt neid kõiki mitte arhiveerida.
Oot see pidi ju postitus Iirimaast olema?!
Jah, aitäh – ma sain endast selle nüüd kõik välja elatud ning siinkohal ongi minu teise dekaadi lint läbi lõigatud ning on õige aeg rihtida postitus vastavasse suunda – nimelt ma ju käisin Triinu ja Johannaga Iirimaa pealinnas Dublinis.
Miks Iirimaa?
See on arvatasti mu esimene selline reis, mis on mulle teele viskunud täiesti out of nowhere. Meie Iirimaa seiklus leidis aset 22-26.03 ning teadlikuks sain ma sellest alles naistepäeva varahommikul, kui Johanna mulle Paaris Veinis naljaviluks küsimuse esitas: “Kuule me Triinuga Dublinisse kontserdile, tuled ka?!” No ja nii ma 5 minuti pärast pileti ära ostsingi. Elorile oli see hommikul kena üllatus, kuid ta oli väga õnnelik, et sellise expromt asja ette võtsin.
Sorry, ei viitsi lugeda enam! NÄITA PILTE!
Olgu, aga ikkagi võtan ka sõnades kokku milline see elu ja olu meil Dublinis oli.
Me tulime erinevate lendudega – tüdrukud tulid läbi Riia ja mina läbi Taani, seega mina jõudsin lõunal 12 ajal ning nemad umbes täpselt 12 tundi hiljem. See oli ka selle reisi jooksul ainus päev, kui sadas vihma ning just siis pidin ma kõndima oma kodinatega bussi pealt “koju”, kuid ma pole mitte kunagi vihma vist niimoodi nautinud – õues 13 kraadi, uduvihm, saad tagi seljas õues jalutada. Ega muud mu hing sel hetkel ei vajanudki. Aga mu esimene päev oli ikka väga suur lössutamine, võtsin hinge kõikidest kooli ja töö asjadest ning lihtsalt lamasin diivanil. Õhtul käisin veel poes, et teistele rännunaistele üks kosutav kõhutäis teha.
Ülejäänud reisi vältel me lihtsalt kulgesime – nautisime iga hommikusööki vähemalt kaks tundi, jalutasime erinevatel Dublini tänavatel, sõime head toitu, jõime head õlut/siidrit, nautisime kõige ägedamat kevadet jne. Tõesti, KÕIK õitses. Ilma naljata. Pirnid, kirsid, õunapuud, tulbid ja kõik muud puud/põõsad/lilled mille nimetusi ma ei tea.
Me ei vaevunud ka väga muuseumidesse joosta. Nägime Temple Bari ära ja sellest meile piisas, ei jaksanud stressata ning Dublin on niikunii super äge, et see ei jäänud hinge ka kriipima. Ma nägin nende ägedad erinimelised uksed ära ja mu süda oli rahul, kõik muu oli lihtsalt boonus.
Reedel saabusime, terve nädalavahetuse jalutasime, pühapäeval käisime kontserdil ning esmaspäeval jõudis Kata pere (ööbisime Johanna peretuttavate juures) oma reisilt tagasi ning pool tundi peale nende saabumist viidi meid autoga Dublinist välja pisikesele matkale. Sõitsime mägedesse, kus Kata näitas meile vaadet Dublinile, musta järve, mis on mingi nurga alt Guinnessi logo kujuga ning meie sihtpunktiks oli Great Sugar Loaf. Lustakas nimetus on tulnud tema välimusest – kui maha puistada suhkrut, siis võite ette kujutada milline kuhi sellest jääb. Just selle kujuline see mägi ka on. Peale “matka” mäetippu käisid Johanna ja Kata ka Ookeanis ujumas. Meie Triinuga nii julged polnud, et 9 kraadisesse vette oma varbad pista. Õhtut lõpetasime mõnusa ühise õhtusöögiga ning tegime väljas ka lõpetuseks kohustuslikud joogid. Ja järgmise päeva hommikul panin ma juba Tallinna poole ajama. Jah, te võite aimata, et uus postitus tuleb suht kiirelt peale, kuna ma jõudsin Tallinnas olla täpselt 13 tundi ning siis lendasin juba Norra. Kuid sellest järgmises postituses. Nüüd piltide juurde, neid õnneks väga palju pole, kuid meie emotsioonid suudab sellegipoolest teieni edastada. Järgmise postituseni! 😉
